teisipäev, 22. detsember 2009

Loomade tagasilaulja

(muinasjutt Põhja-Ameerika algonkinidelt)

Oli kord suur küla. Külarahvas käis jõel lõhet, hõrnast ja angerjat püüdmas. Nad küttisid ka põtru, kuivatasid põdraliha ja küpsetasid lõkkel pruuniks.
Kord ütlesid kaks meest: "Me lähme vaatame, kas kaugemal ka inimesi elab."
"Millal te tagasi tulete?" küsisid teised neilt.
"Enne ei tule, kui kohtame kuskil inimesi."
"Kuhupoole me lähme?" küsis üks mees teiselt.
"Lähme lõuna poole, "ütles teine.
Nad hakkasid minema, läksid ja läksid. Nii nad läksid kaks nädalat, kuni jõudsid ühe vigvami juurde. See oli pikk vigvam, mõlemas otsas uks. Vigvamis oli vanamees ja vanaeit. Vanamees ütles:
"Ma elan siin maailma algusest saadik. Minu vanaema oli siin, kui maailm tehti. See siin on töötegemise vigvam."
"Mis tööd sa siin teed?" küsisid mehed.
"Seda te näete õhtul, kui ma tööle hakkan, " vastas mees. "Praegu ma ei saa tööd teha. Vanaema, anna ruttu meestele süüa."
Vanaeit tõusis ja keetis natuke põdraliha. Kui külalised söönuks said, koristas vanaeit potid-kulbid kokku. Meestele tehti asemed vigvami seinte äärde. Vanaeit ütles, et neil läheb vigvamit öösi vaja.
Mees hakkas kasetohulahmakal trummi lööma ja laulma. Ta ütles: "Ma laulan kõikidele loomadele, et nad elusaks saaksid, et nad ellu ärkaksid neist loomade tükkidest, tiibadest, päädest ja jalgadest, mis inimesed ära viskavad."
Puhteaegu jättis ta laulmise. Hommikul ütles ta külalistele: "See on minu töö iga öösi. Mulle ei meeldi kui inimesed loomi raiskavad. Inimesed peavad kõik ära kasutama. Nad peavad ära kasutama angerja naha ja muud osad. Mida nad ei kasuta, selle peavad nad maha matma. Nad ei tohi lasta ühelainsal karvakeselgi kaotsi minna."
Siis ütles vanamees: "Minu kanuu on all jõe ääres."
Nad läksid jõe äärde. Ta ütles: "Kas te näete kalu siiapoole ujumas?"
Ta võttis teokarbist tehtud vile ja vilistas. Vesi oli väga selge ja mehed nägid vees igasuguseid kalu.
"Need on minu kalad, "ütles ta. "Nad sünnivad kalatükkidest, mis inimesed ära viskavad. Ma laulan neile ja nad tulevad tagasi."
"Kas siinmail veel inimesi elab?" küsisid mehed.
"Elab ikka, " vastas loomade tagasilaulja.
"Olgu pääle, "ütlesid mehed. "Nüüd me lähme koju tagasi."
Nad hakkasid põhja poole tagasi minema. Läksid ja läksid, kuni sai mindud kaks nädalat. Siis nad jõudsid koju. Kodus nad rääkisid, kuidas olid olnud külas loomade tagasilaulja juures. Nad rääkisid ka, mis loomade tagasilaulja neile oli ütelnud.

Kristina Rajando näitus "Läks nahka" Eesti Käsitöö Maja Galeriis (Pikk tn. 22 Tallinn) on avatud 4. jaanuarini.


Aitäh Sulle, Kristina!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

.