Peenike tahab pikka istet

See vanasõna käivat küll peene kanga kudumise kohta, passib aga samavõrd ka peenemat ketrustööd iseloomustama. Pikk oli see istumine tõesti. Asjal oli muidugi mõte sees, võib öelda, et selline väike "projekt" isegi. Nimelt oli mul ammuilma soov Haapsalu salli järele. Teate ju küll, see imeilus salliraamat ja usinad Isetegija kudujad oma imeilusate sallide-rätikutega. Ise ma kahjuks pitsimustrit aga lugeda ei oska. Juhtus, et Anne tuli näitama oma kaunist kudumit ja nii saigi kokku lepitud, et tema võtab ette uue kudumise ning minu poolt tuleb lõng. Aga kui sul on lambad ja vokk ja sa ketrad, siis pole ju põhjust minna poodi lõnga, isegi pitsilõnga järele mitte.

Ketruseks valisin välja pooleaastaselt pügatud maalamba tallede villadest parima. Pehme, pikakiulise, pruunikas-musta värvusega. Nagu kirjutab Haapsalu salli raamatki, kasutati ajalooliselt valge lõnga kõrval ka naturaalset halli ja musta ning enamasti just tallede seljavillast kedratud lõnga.

Haapsalu salliks sai ühekordne maavillane tallelõng, mustriks nuppudega pajulehekiri.

Lõngakulu natuke alla 100 grammi.

Kuigi peenikese lõnga ketramine oli pikk-pikk ja Anne pooleli kudumine pidi ootama uue värtnatäie jagu lõnga, tundub mulle praegu, et kõikse raskem on Haapsalu salli puhul hoopis see, kuidas teda pildile saada. Nagu juuresolevatelt fotodeltki näeb, ei õnnestunud see mul just hästi.
Sall on aga mõnus ja pehme, selline oma. Loodetavasti nii mõnigi saab nüüd innustust ja ketrab endagi salli või rätiku jaoks mõeldud lõnga ise. Meil Annega on igatahes järgmine töö kavas ning mul voki peal valmimas uus lõng, seekord lambahall. Ainult, et muster on veel valimata, nad ju kõik omamoodi kaunid.