Ühe pärimuse kohaselt leiutati vokk 16. sajandi algupoolel Braunschweigis, teistel andmetel tunti vokki 13. sajandi lõpus Speyeris ja Abbeville`s Prantsusmaal. Üksmeelt pole ka selles, kas tolleaegsed vokid olid juba jalaga tallatavad või ainult lühi ja pooliga varustatud käsivokid. Oli sellega kuidas oli, vokk ise osutus nii tõhusaks tööriistaks, et levis kiiresti üle terve Euroopa. Põhja-ja Baltimaade aladele jõudis vokk Vallinheimo andmetel 16. sajandi keskel.
(Veera Vallinheimo. Das Spinnen in Finnland. Helsinki 1956).
Voki tegemine on olulises osas treimine ja nii sai treialitöö arengusse erililise hoo sisse just voki leiutamine. Tolleaegsete treialite nö tootevalikusse kuulusid põhiliselt erinevad puunõud, nii treiti kausse, vaagnaid, aga ka kroonlühtreid ja küünlajalgu. Pikkade aastakümnete, isegi terve sajandi vältel kuulus treialiamet linnakäsitöölistele. Tallinna kodanike nimeregistrisse lisati 16. sajandi lõpul mitmed treialid, sealhulgas ka 2 eraldi nimetatult vokimeistrit. Nii said linnakodanikeks 1588. a. Hans Wockemaker ja 1599. a. Tonnie Wockemaker.
Maale jõudis vokk esmakordselt alles 17. sajandi lõpus, esmalt mõisatesse. Talurahva kätte tuli see ketrusriist veelgi hiljem, põhiliselt 18. sajandi vältel. Sealtmaalt hakkas vokivalmistamine levima ka maatreialite seas. 19. sajandi alguses meisterdasid külatreialid eeskätt just vokke ja kutsuti neid tegijaid vokitreialiteks, vokiseppadeks ning vokimeistriteks. Algas tõeline "vokibuum". Vokimeister oli igati hinnatud, väärikas ja ihaldatud amet. Nii kirjutati Otepää kandist:
"Hea vokimeistri kuulsus võinud ulatuda üle terve kihelkonna. Hea vokitegija võinud selle tööga enese varasematel aegadel ära elatada".
(Etnograafiline Arhiiv Eesti Rahva Muuseumis. Tartu)
1881. a. loendati Eestis maal 261 vokimeistrit, nii tekkisid mitmel pool ka piirkondlikud vokitööndused, tuntumad neist Tudulinnas, Saaremaal, Hiiumaal ja Haanjas.
Villaveskite ja ketrusvabrikute tulekuga aga langes nõudlus vokkide järele ja nii loendati 1937.a. veel terve Eesti peal vaid 39 vokimeistrit.
Ei tea, kas tänasel päeval leidub meil veel meistrit, kes oskaks vokitreimise kunsti? Kuuldavasti mitte.
Õnneks on aga siiamaani alles paljude tolleaegsete vokimeistrite käsitööna valminud vokke, ja mis veel olulisem, need pole enam pelgalt nostalgilised toakaunistused kaminanurgas, vaid täitsa tarvilised käsitöövahendid. Tihtipeale polegi neile vaja muud kui tolm ja mustus maha pesta, natuke kõpitseda ja korralikult õlitada.
Voki tegemine on olulises osas treimine ja nii sai treialitöö arengusse erililise hoo sisse just voki leiutamine. Tolleaegsete treialite nö tootevalikusse kuulusid põhiliselt erinevad puunõud, nii treiti kausse, vaagnaid, aga ka kroonlühtreid ja küünlajalgu. Pikkade aastakümnete, isegi terve sajandi vältel kuulus treialiamet linnakäsitöölistele. Tallinna kodanike nimeregistrisse lisati 16. sajandi lõpul mitmed treialid, sealhulgas ka 2 eraldi nimetatult vokimeistrit. Nii said linnakodanikeks 1588. a. Hans Wockemaker ja 1599. a. Tonnie Wockemaker.
Maale jõudis vokk esmakordselt alles 17. sajandi lõpus, esmalt mõisatesse. Talurahva kätte tuli see ketrusriist veelgi hiljem, põhiliselt 18. sajandi vältel. Sealtmaalt hakkas vokivalmistamine levima ka maatreialite seas. 19. sajandi alguses meisterdasid külatreialid eeskätt just vokke ja kutsuti neid tegijaid vokitreialiteks, vokiseppadeks ning vokimeistriteks. Algas tõeline "vokibuum". Vokimeister oli igati hinnatud, väärikas ja ihaldatud amet. Nii kirjutati Otepää kandist:
"Hea vokimeistri kuulsus võinud ulatuda üle terve kihelkonna. Hea vokitegija võinud selle tööga enese varasematel aegadel ära elatada".
(Etnograafiline Arhiiv Eesti Rahva Muuseumis. Tartu)
1881. a. loendati Eestis maal 261 vokimeistrit, nii tekkisid mitmel pool ka piirkondlikud vokitööndused, tuntumad neist Tudulinnas, Saaremaal, Hiiumaal ja Haanjas.
Villaveskite ja ketrusvabrikute tulekuga aga langes nõudlus vokkide järele ja nii loendati 1937.a. veel terve Eesti peal vaid 39 vokimeistrit.
Ei tea, kas tänasel päeval leidub meil veel meistrit, kes oskaks vokitreimise kunsti? Kuuldavasti mitte.
Õnneks on aga siiamaani alles paljude tolleaegsete vokimeistrite käsitööna valminud vokke, ja mis veel olulisem, need pole enam pelgalt nostalgilised toakaunistused kaminanurgas, vaid täitsa tarvilised käsitöövahendid. Tihtipeale polegi neile vaja muud kui tolm ja mustus maha pesta, natuke kõpitseda ja korralikult õlitada.
Anne kenal püstvokil sai tallalaua kulunud nahksed kinnitused uute vastu vahetatud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar